E-õpe kui infotehnoloogiliste vahendite abil või kaudu õppimine ei ole ammu enam midagi uut või enneolematut, ei Eestis ega ka maailmas tervikuna. E-õpe ei ole sugugi mitte vaid alternatiiv IT-vahendeid kasutamata õppimisele, vaid sageli just täiendab teisi õppevorme. Õppematerjale on Internetti tekkinud kiirelt kasvavas mahus alates personaalarvutite laiema leviku algusest 1990 aastatest peale.
E-õpet on aja jooksul hakatud kasutama praktiliselt kõigis Eesti kohustusliku koolisüsteemi õppeastmetes, lisaks muiduga ka täiendõppes, täiskasvanuõppes, huvikoolides jm
Erinevate eraalgatuslike tasuta ning ka kommertsiaalsete õppevahendite levik maailmas tervikuna on jõudnud ka Eesti haridussüsteemi juba aastaid tagasi.
Viimase paarikümne aasta jooksul on Eesti haridussüsteemis kasutusele võetud rida IT-vahendeid nii õppija kui ka õpetaja huvides – alates 2002. aastast võeti kasutusele e-kool (eKool), mis loodi hõlbustamaks õpetajate, õpilaste ning lastevanemate vahelist suhtlust. Viimastel aastatel on alternatiivina lisandunud ka Stuudium. Mõlemas infosüsteemis on lisaks esialgsetele funktsionaalsustele lisandunud ka õppematerjalide osa. Mõnda aega oli õppematerjalide koondajana kasutusel miksike.ee, mis 1995. aastal loodi eraalgatuslikuna, pakkus aastaid e-tuge õpetajatele ja õpilastele, kuid aja jooksul siiski selle ettevõtmise jõud rauges, ning 2022 aastal antud keskkond suleti. Hetkel kasutab näiteks Stuudium õppematerjalide keskkonnana Tera, mis koondab kursuste kaupa õppematerjale kursuste kaupa.
Kui e-kool on kasutusel olnud juba paarkümmend aastat, ning muud õppematerjalid on Eesti põhikoolides ning gümnaasiumites olnud kasutusel võrdlemisi kaootiliselt ning koolide lõikes küllaltki erineval tasemel ja eeskätt siiski senist traditsioonilist õppevormi toetades, siis mõne aasta tagune pandeemialaine muutis seda olukorda märgatavalt. Paari aasta jooksul toimunud distantsõpe sai võimalikuks just eeskätt e-õppe vahendeid kasutades. Kui seni oli videosilla abil õppimine kasutusel põhiliselt vaid ülikoolides, siis nüüd tuli see kasutusele võtta juba lausa esimese klassi laste õpetamisel ja praktiliselt üleriigiliselt. Olgugi, et alguses valitses nii koolides kui ka eriti kodudes võrdlemisi suur kaos ning riigipoolset keskset koordineerimist vähemalt lapsevanemad väga ei kogenud, saadi süsteem siiski üllatavalt hästi toimima. Probleeme oli osade kodude varustamisel vajaliku tehnikaga. Selle olukorra lahendamiseks kujunesid isetekkelised initsiatiivgrupid (mh Facebook’is), kes võtsid oma südameasjaks vähekindlustatud perede lastele arvutite leidmise – annetasid nii eraisikud kui ka ettevõtjad. Koolitööde lahendamiseks ja videoruumides koolitundidest osa võtmiseks sobisid kasutult seisma jäänud arvutid päris hästi.
Praeguseks on selline igapäevaselt Zoom’i vm tarkvara abil tundidest osa võtmine küll suures osas lõppenud, kuid õpetajad said pandeemia ajal päris korraliku praktika, kuidas õpilasi õppetöösse kaasata IT-vahendeid kasutades.
Muidugi oli ka olulisi tagasilööke sellisel lausalisel e-õppel – kaugeltki mitte kõikidele õpilastele ei sobi kontaktivaba õpe, kus puudub võimalus näost näkku kohtumiseks nii õpetajate kui klassikaaslastega. Samas toimus ka osaliselt vastupidine protsess – päris paljud õpilased, kelle jaoks varajane ärkamine, koolis kohal käimine, tundides tähelepanu säilitamine ja muud sarnased väljakutsed korraga ära langesid, saavutasid oma õpitulemustes oluliselt parema taseme kui seni.
Õpetajate vaates oli tegemist päris hüppelise koormuse tõusuga – kui pealiskaudsel lähenemisel võiks arvata, et digiõpe vähendab õpetajate koormust, siis tegelikult – vähemalt alguses – on asi hoopis vastupidine. Arusaadavalt ei olnud kõigil õpetajatel sugugi piisavalt varasemat kogemust või ettevalmistust ega oskusi, et õpilastele e-õppeks materjale koostada või kasvõi videotundideks sobilikku tarkvara leida, või videoühendust üles seadagi. Lisaks tuli õpetajatel mõelda tõsiselt ka e-turvalisuse peale.
Hea on aga see, et kogu pandeemia ajal koostatud õppematerjalid ning nii õpilaste kui õpetajate kogemused on korralikuks aluseks edaspidi digimaterjale oluliselt efektiivsemalt õppetöös ära kasutada, kui seda enne pandeemiat tehti.
Ülikoolides läks e-õppega oluliselt lihtsamalt – arusaadavalt on nii õppejõud kui ka üliõpilased digivahendite kasutamisel palju rohekm kogenud. Lisaks on ka õppematerjale juba aastaid enne pandeemia algust auditooriumites salvestatud, ning loengute jälgimine nii otseülekandena kui ka järelvaatamist kasutades oli levinud juba enne pandeemia algust.
Huvitav olukord aga tekkis eksamite sooritamisega pandeemiatingimustes. Kuid ka siin leiti erinevaid juba varem loodud lahendusi nii isikutuvastuse kui ka eksami ajal tundengi arvuti kontrollimise tagamiseks ning õppetöö seisma ei jäänud.
Ka enne pandeemiast tulenenud liikumispiiranguid on Eesti ülikoolid kasutanud e-õpet – näiteks Tartu Ülikooli Moodle kursused ‘Programmeerimisest maalähedaselt’, mida esialgu pakuti tasuta kursustena, soovijatel oli võimalik sooritada ka lõputest ning saada selle eest ainepunkte. Nüüd aga on kursus saadaval tasulisena.
TalTech aga pakub oma tudengitele välja võimaluse võtta aineid Euroopa hea tasemega tehnikaülikoolidest, valdes aineid EuroTeQ kursuste kataloogist. IT-teaduskonna tudengitele on aga avatud võimalus võtta huvipakkuvaid aineid nimekatest ülikoolidest üle kogu maailma ühe suurima online-õppe platvormi Coursera kaudu.
E-õpe on Eesti koolides kasutusel suuremal või vähemal määral juba aastaid ning näha on, et e-õppe osakaal ajas aina suureneb.