- Kujutle end selle valdkonna (IT-tugilahendused) otsustaja rolli Eestis – kuidas tuleks sedalaadi tehnoloogia rakendamist korraldada? Kas seda tuleks käsitleda kui tehnoloogilist lahendust (rohkem IT – sarnaselt ketaste, klaviatuuride ja kuvaritega) või erivajadusega inimese abivahendit (nagu kuuldeaparaat või ratastool; võib ka küsida, kas see on sotsiaal-, majandus- ja kommunikatsiooni- või hoopis mõne muu ministeeriumi teema)? Kas, kui palju ja kuidas peaks selle soetamist rahastama (arvestades mitmete lahenduste päris kõrgeid hindu)? Võib ka tuua paralleele teiste riikide kogemustest.
IT-tugilahendused erivajadustega inimestele ei ole lihtsalt tehnoloogilised lahendused, kuigi needki peaksid olema eeskätt inimkesksed. Puuetega inimestele mõeldud abivahendid võivad olla ainsaks võimaluseks maailmaga suhelda (Stephen Hawking, Uku Kuut), kuid ka vähemate liikumis- või muude piirangutega inimeste jaoks võib olla ekraaniluger või kõne tekstiks muutvad rakendus ainuke viis tööturul osalemiseks või eneseväljenduse vahendiks. Ka riiklikus plaanis on see oluline – nii rahalise kokkuhoiu mõttes kui ka ühiskondliku moraalse kohustusena.
Nii nagu uusi avalikke hooneid, tänavaid või ühistransporti planeeritakse liikumis-, nägemis- või kuulmispuudega inimesi arvestades, on sama võimalik teha ka näiteks veebis. Eesti ametiasutused juba õnneks mitmeid aastaid pannud üsna suurt rõhku sellele, et ka veebi kaudu oleks kõigil võimalikult lihtne riigiga suhelda – uute lahenduste arendamisel peetakse silmas nägemis- või liikumispuudega inimeste vajadusi. Nagu vanadesse liftita majadesse ratastooliga ligipääsu tekitamine on oluliselt kulukam kui uutesse kohe planeerimisjärgus sellise ligipääsu planeerimine, nii on ka veebirakenduste ümberdisainimine ligipääsetavuse tagamiseks kas ebamõislikult kallis või lausa võimatu, lihtsam on teha uuesti ja õigesti.
Riiklikul tasemel on avaliku teabe seadusesse üle võetud Euroopa Liidu direktiiv (EL 2016/2102), mille alusel peavad avaliku sektori veebilehed järgima Euroopa digiligipääsetavuse standardit EN 301 549 (V3.2.1). Kokku on sõnastatud umbes 100 nõuet nii veebilehekülgedele kui ka mobiilirakendustele. Suurem osa kohustuslikest nõuetest põhinevad rahvusvahelisel digiligipääsetavuse suuniste standardil WCAG (Web Content Accessibility Guidelines).[1] Seega riik näitab siin head eeskuju eraettevõtetele.
Suurem koormus erivajadustega inimeste abivahendite (nii IT-lahenduste kui ka füüsiliste abivahendite või seadmete) rahastamisel lasub riigil. Hea on aga see, et paljud ettevõtted on lausa töökuulutustes välja käinud lubaduse, et nende ettevõttes arvestatakse erinevate erivajadustega ning soositakse mitmekesist töötajaskonda. Võibolla on see küll rohkem omane globaalse haardega ettevõtetele, nagu näiteks Wise [2], kuid tahaks loota, et see suhtumine leviba ka ainult Eestis tegutsevate ettevõtete seas aina rohkem.
Viited:
[1] https://ttja.ee/eraklient/tarbija-oigused/kaubandus-teenused/digiligipaasetavuse-tagamine
[2] https://www.wise.jobs/diversity-equity-and-inclusion-at-wise/